Hommik algas vara. Minujaoks seekord ehk liialtki vara, kuna olin eelmiste ööde arvelt maksmas veel oma "unevõlga", mis tähendas, et jõudes varjesse ja seal kannatlikult tetdrekukki oodates tikkus vägisi see "ime-väikene tukk peale". Noh-ma-siis-mõtlesin oma natuke unise peaga, et teen siis kiire 5 minutit puhkust.... Lõppes sellega, et Remo teisest telgist jõudis mulle helistada telefonile kohe mitmed korrad, et magav saare KARU minu telgis ikka üles ajada. Minul oli telefon harjumuspäraselt nagu ikka sellistel kordadel hääletu peal. Tedred ikka käisid ja kuulsin ikka ka, kuid kokkuvõtteks liiga vähe siiski nägin ja kuulsin selle hommiku UNISE fotograafi kohta. Lõbus seik minu jaoks ja loodetavasti veidigi  ka Remo jaoks. Loos oli/on sees ka väikene moraal.